Sunday, November 20, 2011

Il Capitano (Jan Troell, 1991)


Alljärgnev arvustus on esmakordselt ilmunud ajalehes „Kostabi“ (nr 5/1993).


Kihutajad hämus


There's a killer on the road
His brain is squirmin' like a toad
Take a long holiday
Let your children play
If ya give this man a ride
Sweet memory will die
Killer on the road, yeah

The Doors "Riders On The Storm“


"II Capitano". Režissöör: Jan Troell, stsenaarium: Per Olov Enquist, peaosades: Antti Reini (Jari) ja Maria Heiskanen (Minna), Rootsi 1991. 1992. a. Berliini filmifestivalil Hõbekaru parimale
režissöörile.

Aastail 1988 toimus ühel Põhja-Rootsi surnuaial veretöö kolme süütu ohvriga. 3 aastat hiljem valmis kahel maailmanimega rootslasel - draamakirjanik Per Olov Enquistil ja filmirežissöör Jan Troellil - selle sündmuse alusel film. Filmis "II Capitano", mis püüab motiveerida mõrvarite käitumist, on story esitatud dokumentalistlikus laadis (filmis on olulisel kohal kaadritagused vestlused Minna ja uurija/psühholoogi vahel). Otsest psühhologismi filmist siiski ei leia, tegelaste hingeelu avatakse süžee arenedes. 


Lähenedes teemale põhjamaiselt, on Enquist ja Troell vältinud oma filmis ootuspärast naturalismi. "II Capitano" pole film, mis viib välja noorte kurjategijate õigustamiseni (vastupidiseks näiteks võib tuua klassikalise gängsteridraama "Bonnie and Clyde"). "II Capitano" põhisõnum on hoiatav.


Desperaado

Jari, kes laseb end II Capitanoks hüüda, on teataval määral maniakaalne tüüp. Tema isiksuse arengu selles suunas on põhjustanud nii kooliaegsed üleelamised (mida filmis üsnagi šabloonselt näidatud) kui ka muud tegurid. Ta indiviidi on vorminud anarhistlik mõtteviis ja massikultuuris sisalduv vägivald. Vägivalla veetlus on suurim. Vägivald, nagu  vabaduseideegi on selgrooks suuremale osale rockkultuurist, mille kandjaks Jari on.
Rocki ja vägivalla ühtekuuluvus on filmis toodud välja küllalt konkreetselt - ühes episoodis näitab taustal olev televiisor laval tulistavat Sid Vicious'i (kaadrid filmist "The Great Rock´n´Roll Swindle"). Teadupoolest tappis Sex Pisolsi legendaarne bassist oma sõbratari, hiljem ka enda. Ühest majadest, millesse Jari oma teekonnal sisse murrab, leiab ta jahipüssi. Kuid kuni mõrvahetkeni kujutab relv tema käes põhiliselt vaid fetišistlikku lelu.


Kõikvõimalikes ameerikalikes põnevusfilmides ja ka rockitekstides kohtame tihti meest, kes ei kohku tagasi millegi ees ning kel pole enam midagi kaotada – desperaadot. Selle rolli on enda eluks laenanud ka Jari. Sellisena on ta hirmuäratav oma ühiskonnakaaslastele, kuid ta kannab ka endas hirmu. Jari kuritegu - rootsi perekonna tapmine - on samuti seotud hirmuga. Ühel hetkel jõuab ta äratundmisele, et ta ei tohi enam põgeneda. Ta kardab kooliaegse alanduse kordumist, mis viiks ta enesehinnangu lõplikku langusesse. Olles nüüd, relva läbi võimsam, maksab ta ühiskonnale kätte oma mineviku eest.


Sõdur või kapten?

Peale kuritegu käitub Jari endiselt külmavereliselt. Vägivallajoobumus ning teadmine, et ta on talitanud oma iidolite vääriliselt, ei lase tal kogu tõde enda jaoks teadvustada. Ta on enesekindel nagu loom, kes ei tunne süüd (Jari repliik: "Mõnikord ma tunnen, et ma olen ise ka loom"). Ka põgenemisel politsei eest näivad Jari ja Minna metsloomadena, kellele peetakse ajujahti.
Filmijutustus on esitatud naise (Minna) silmade läbi. Minna on Jarile täielikuks vastandiks - ta pärineb ilmselt hästikindlustatud ühiskonnakihist, omab stabiilset närvikava ning tal on kindel ettekujutus oma elu rahulikust ülesehitamisest. Erinevalt Jarist tal on mida mängu panna, mida kaotada. Jari murrab äkiliselt sisse Minna maailma ja lööb segi ta senise elulaadi. Ta on destruktiivne jõud, mis tungib võõrasse ellu.
Olles kord juba mehega kaasa läinud, ei suuda Minna enam sidet purustada. Valitsevaks pooleks on siin mõistagi II Capitano, kes deklareerib: "Mina olen kapten ja sina minu sõdur, aga mitte vastupidi." Filmis jäi selgusetuks, miks nõustus Minna selle alandava suhtega. Kas peitus selles alateadlik tahe alluda tugevamale, vahekorra põnev uudsus (arvestades feminiseerunud Põhja-Euroopat), või lihtsalt naiselik kavalus?
Esialgu pakub kooselu II Capitanoga Minnale põnevaid kogemusi, alternatiivi senisele elurutiinile, kuid peagi soovib ta naasta oma senise elulaadi juurde. Kuid saatuslikule reisile, mille sihiks Amsterdam, läheb ta Järiga kaasa nagu nende esimesel kohtumiselgi. Minnale jääb küll arusaamatuks sõidu eesmärk, kuid jälle allub ta II Capitano käsule. Olles piisavalt naiselik ja alalhoidlik nõuab ta siiski alatihti tagasipöördumist. Pidev teelolek varastatud autoga tekitab kasvavat pinget. Ka noortevaheline armastus, mis on küll tulvil tugevat kirge, mitte aga hellust, ei lahenda pinget, vaid suurendab seda veelgi.


Filmi autoritele on üheks oluliseks küsimuseks, milline oli Minna osa tragöödias. Kas oli ta ohver nagu mõrvatudki või II Capitano kaassüüdlane? Otseselt võttes polnud ta küll süüdi toimepandud mõrvades, kuid ta ei suutnud neid ka ära hoida. Filmi lõpuosas ütleb Jari, et kapteni ja sõduri rollid on vahetunud. Kas on ta tajunud tüdruku teatavat vaimset üleolekut, mis halvas mehe eneseusalduse ja teadvuse kontrolli? Kas ei aimu ka sellest filmist strindberglikult komplitseeritud mehe-naise suhet?

No brave new world

II Capitano ihaluseks oli sõita Amsterdami, hipide ja vabaduse linna, et sealt iial enam mitte naasta. Kuid jõudes Rootsi, kaotab eesmärk jõuda "tõotatud linna" oma tähtsuse, palveretk muutub sihituks kihutamiseks mööda hommiku-udus Põhja-Rootsi maanteid, kuni kuritöö sulgeb lõplikult valiku. Vägivald hävitab vabaduse, mitte ei loo seda, nagu kohane wildwestlikule müüdile.
Kokkuvõttes: lugu ühest nurjunud väljapääsupüüdest. Mõttetud mõrvad, mis lõid veritseva haava Rootsi turvaühiskonda ja teiselt poolt ameerikaliku vabaduseillusiooni purunemine Põhja-Euroopa reaalsuses.


Wednesday, November 16, 2011

Rain Man (Barry Levinson, 1988)

Alljärgnev arvustus on esmakordselt ilmunud ajalehes „Kostabi“ (nr 2/1993).


Vihmamees: õigus elada omaenda maailmas


«Vihmamees»/«Rain Man». Režissöör: Barry Levinson, helilooja Hans Zimmer, peaosades: Dustin Hoffman ja Tom Cruise. United Artists. USA 1988.


Batmanid ja Rain Man

Aastakümneid on Hollywoodi produktsiooni seas olnud kindel koht koomiksilaadsetel filmidel, kus kangelase nimeks on Super-, Spider-, Flash-, või siis Batman. Nüüd, kus Eestigi filmiturg  on üle ujutatud peamiselt teismeliste maitsele sihitud kommertsfilmidega, on alati värskendav elamus vaadata mõnd kinosaali eksinud väärtfilmi. Nagu näiteks Barry Levinsoni lavastatud 1988. a. USA tippfilmi «Rain Man», mida saigi alates 18. jaanuarist vaadata mänguautomaatide lõgina saatel kinos «Athena».


Filmi nö nimiosa, autistlikku meest kehastanud Dustin Hoffmanile oli see 22. filmiroll ning tõi ka staarile Oscari. Seda osatäitmist peab Hoffman oma 80ndate lõpu lemmikprojektiks, mille käigus sukeldus ta isiklikult autistide ellu (intervjuust ajakirjale «VOX» 1992). Raymondi roll  «Vihmamehes» on vaatajale kindlasti samavõrd rabavalt üllatuslik, kui Dorothy S. Pollacki «Tootsie's» või nüüd kapten Hook S. Spielbergi filmis «Hook». Teist peaosalist, Raymondi venda Charles Babbittit mänginud Torn Cruise oli 1988. alles teel oma praegusele hüperedule.


Minu jaoks oli «Vihmamehe» põhisisuks kahe maailma lähenemine ja põrkumine. Tinglikult annab neid edasi sõnapaar

autod ja autism

Charles Babbitt töötab sportautosid müüvas ettevõttes. Torn Cruise on oma osa välja mänginud praktiliselt meelestatud, pisut urbanistlikult neurootilise inimesena. Kuigi sellist tüüpi kohtab ameerika filmides sageli, pole ta siin stamp, pigem tegelane otse elust. Charles asub kohe tegutsema, olles kuulda saanud, et isa on ta oma testamendis ilma jätnud 3 miljonist, pärandades vaid vana auto. Julgen siinkohal väita, et paljudes ameerika filmides on tõusnud auto tegelaskuju kõrgusele – olgu selleks Cadillac või Thunderbird, seekord Buick'i 1947. a. haruldane mudel. See auto loobki esimese kontakti Charlesi ja tema seniteadmata venna Raymondi (Hoffman) vahel. Auto seob neid samamoodi nagu mälestus isast endastki.



Raimond (Ray) kannatab psüühilise hälbe, autismi all. Ta on endassesulgunud ja tegutseb välisilma eirates üksnes endasiseste aistingute järgi. Ray elab omaenda maailmas, nagu ütleb filmis ta hooldaja dr. Bruner (Gerard R. Molen). Et saada venna hooldajana päranduse endale, viib Charles Ray varjupaigast kaasa. Siin käivitubki filmi süžeeline dünaamika. Pöördeliseks stseeniks on Ray suundumine suurde (täiskasvanute) maailma - autosõit üle kõmiseva terassilla. See on otsekui (taas)sünnivalu. Sydney Pollacki filmis «Bobby Deerfield» (nagu ka selle aluseks olevas Remarque´i romaanis) on samaväärne kujund raudteetunnel.



«Kuhu sa teel oled, Ameerika, oma särava autoga öhe kihutades?» (Jack Kerouac «Teel»)

«Vihmamehe» põhiosaks saabki pidev teelolek, odüsseia. Mitmed episoodid vendadevahelistest suhetest, aga ka linateos tervikuna omab paralleele Wim Wendersi filmiga «Paris.Texas.» Eks mõlema filmi aineks ole inimsuhete psüühiline analüüs ameerika kiirtee-ühiskonnas. Ameerika uuemas mütoloogias sümboliseerib maantee põgenemist, püüdu füüsilisesse või vaimsesse vabadusse (eriti oluline beatnike loomingus). Kuid «Vihmamehes» on liikumisel teine sisu - Charles on hirmul pideva hilinemise ja ajakadudepärast ning Ray'd frustreerib äralõigatus tavapärasest tegevusest turvalises ümbruses. Tema meelest on ringikihutamine absurdne.



Barry Levinsoni filmi ei tohiks võtta komöödiana, millena on teda küll välja pakutud. Kuigi «Vihmamehes» esineb koomilisi situatsioone (mis tekivad Ray kummalise loogika või ta fenomenaalse mälu tõttu) ning ka veidi sooja huumorit, asetseb filmi telg siiski mujal. Ei ole tegu ka järjekordse «maanteesaagaga», millel seekord veidrad lisandid. Arvan, et «Vihmamehe» saab žanrilt paigutada psühholoogilise draama laia mõiste alla. Filmi põhiprobleemi võib sõnastada järgmiselt: kas Charlesil oli õigus tuua Ray oma maailma, kiirteede ja terase, neooni ja raha maailma? Kas tal oli õigus venda ilma jätta tema enda veidra loogikaga kooskõlas olevast keskkonnast? Mida pakkus Ray'le välisilm? Filmi finaalis ei suuda ta teha iseseisvat otsust oma tuleviku kohta. Ray loogika ei saa teda enam aidata, sest see on segi paisatud. Välisilmas on ta kogenud paljutki uut, uusi tõdesid, võibolla isegi armastust (Iris ja Susanna). Korraks oli isegi tekkimas lähedasem mõistmine vennaga (stseen vannitoas, kus Ray meenutab oma lahkumist kodust ning koguni teatavaid ühiseid mälestusi). Kuid sügavam sõprus jääb tulemata Charlie kodust võõrandumise tõttu. Tema maailma ei saa enam tekkida kohta venna jaoks. Ka Charlie ärimaailmas tekkinud elustiili ei saa pidada täiesti normaalseks, seda vähem on tal õigust otsustada teiste saatuse üle.

Valeria Golino Susanna osas
Võib teha ühe oletuse. Võibolla polegi filmis näidatud kiirteel kihutaja ja autist sugugi otseselt võetavad tegelaskujud. Ehk sümboliseerivad nad hoopis kaht erinevat elustiili, meelelaadi? Ehk koguni erinevaid kultuure? Ja siit järeldus: õigus elada omaenda maailmas peab olema elementaarne inimõigus.



Wednesday, August 10, 2011

Origin: Spirits of the Past / Gin-iro no kami no Agito (Keiichi Sugiyama, 2006)

Iga päev pole pühapäev ega iga mägi veel Fujiyama. Keskpärasuse eest pole meist keegi kaitstud.

Paar aastat tagasi äratas filmiportaalides surfates mu tähelepanu uudis jaapani anime „Origin: Spirits of the Past“ kohta. Vahepeal see huvi ununes – kuni käesoleva suveni, mil õnnestus film juhuslikult omandada. „Päritolu: minevikuhinged“ (nagu võiks filmi pealkirja eesti keelde tõlkida, ehkki originaalis on hoopis „Hallipäine Agito“) on ulmeanime, kus jaapanipärase tundlikkusega on rõhutatud ökoteemat. Loo tegevus toimub katastroofijärgsel Maal, märksõnadeks ohtlik mets, loodusega arvestav rahumeelne kogukond ja selle vastandiks olev agressiivne militaartsivilisatsioon. Tundub tuttav? Muidugi – Hayao Miyazaki klassikalisest „Tuulte oru Nausikaast“ (1984). Ent mida on siis seekord uut tõusva päikese all?


„Minevikuhingede" tegevus leiab aset 300 aasta pärast tulevikus. Selleks ajaks on Kuu pinna all asuvates katsebaasides üritatud kasvatada mingit Sosnovski karuputke, mis aga ootamatult teadvuse on omandanud. Selle trifiidi vohamine on põhjustanud Kuu lagunemise ning taime eosed on sattunud Maale, põhjustades siingi ökokatastroofi. Nüüd on siin võimust võtnud kollektiivselt mõtlev mets, mida asustavad druiidideks hüütavad puumehed, kõrvuti druiididega võib kohata ka drüaade (puunümfe). Metsa käes on aga magevee monopol.




Laane serval asub Neutraalne Linn, mille asukad püüavad botaanilise diktaatoriga rahujalal püsida, ühtlasi elab linn metsaga teatavas sümbioosis. Kuid teispool linna asub kõrbe taga sõjakas Ragna riik – totaalne kindlus ja sõjatehas – mis ei oota looduselt armuande, vaid võtab neid ise võimuka käega. Siis niisugune orgaanilise ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni vastandamine.




Ühel päeval läheb Linna noor stalker Agito metsaalusest tiigist vett tooma. Ennäe – vee alt leiab ta minevikust pärit tehnorajatise, kus krüokookonites külmutatud inimesed. Nad on kõik surnud, peale tütarlaps Toola, kelle toibumine ei võtagi kaua aega. Agito toob tüdruku linna (õigemini külasse), mille peamiseks hoonestuselemendiks on üksikud karkassideni paljastunud kõrghooned. Toola tutvub kogukonna elukorraldusega ja on kohalikele igati abiks. Ent üsna varsti hakkab ta oma nuti-kaelavõru abil välisilmaga ühendust otsima, mis toob kohale Shumacki. Shumack on küll Ragna armee ohvitser, kuid tegelikult Toola kaasaegne s.t samuti „külmkapist“ pärit. Koos suunduvad nad Ragnasse, mille kujutamine on filmi üks meeldejäävamaid osi (põnevad on ka paralleelsetel rööbasteedel liikuvad katamaraanrongid).








Agito veenab küll tüdrukut metsa poole jääma, kuid abi sest eimiskit. Metsa läheb ta ise, tarkust omandama. Druiididelt saab ta üleloomuliku „rohelise“ väe, hõbehalli juuksevärvuse ja gayklubile kohase riietuse. Nii ta järgnebki Toolale. Järgmise käigu teeb Shumack, reetes Ragna huvid ja asudes ellu viima plaani, mis peab taastama looduse tasakaalu nagu see oli kolm sajandit tagasi. Selleks tuleb ohverdada Neutraalne Linn...





No nii. Siiamanni on film enam-vähem hea, lastes aimata veel parema tulekut. Nüüd, kus läheneb dramaatiline lõpplahendus, ootaks midagi tõeliselt võimsat ja ilmutuslikku. Selle asemel aga minnakse kergema vastupanu teed , pakkudes vaatajale üksteise järel klišeesid, mida on juba kümnetes animedes nähtud. Teemaarendus kaotab tõsiduse. Seda kummalisem on lugeda plaadiümbriselt võrdlust Mamoru Oshii „Ghost in the Shell 2: Innocence´iga“! Niivõrd blasfeemilise väitega välja tulnud „kriitik“ ongi vist antud žanris ainult neid kahte filmi näinud. Sugiyama filmile ei anna väga palju sügavust juurde ka võimalikud vihjed jaapani pärimusele Momotarost (virsikust leitud poisist). Vahest annab filmi trafaretsust seletada sellega, et režissöör oli enne selle lavastamist tegelenud vaid telesarjaga „Neon Genesis Evangelion“. Arvan, et kogenum lavastaja oleks antud ainesest sisukama linaloo teinud.

Verdikt: „Origin: Spirits of the Past“ ei paista silma originaalsusega.




Monday, August 1, 2011

Metropolis (Fritz Lang, 1927)

Blogimist on ilus alustada väärika filmi meenutamisega. Sestap teengi käpa valgeks Fritz Langi „Metropolisega“ – seda enam, et mõni aeg tagasi tuli vestluses sõber Metsavanaga kõne alla Kim Newmani vahva lühijutt „Übermensch!“, mis tulvil vaimukaid vihjeid Weimari vabariigi filmikunstile. Olles korduvalt „Metropolist“ näinud, pean seda üheks kõige aegade parimaks (ulme)filmiks. Esmakordselt nägin seda lapsena Mark Soosaare telesaates, kümmekond aastat tagasi võisin aga osa saada vabaõhuseansist Linnaarhiivi õuel, kus tumma linateost hingestasid Villu Veski avangard-improvisatsioonid. Kui aga neil linastustel näidati „Metropolist“ kärbitud kujul, siis nüüd õnnestus ära vaadata 2001. aastal taastatud versioon, mis annab parema ettekujutuse algsest filmist (koos Gottfried Huppertzi sümfoonilise originaalmuusikaga).


Seekordne hinnang? Über! Üllatav on, et nii vana film suutis taaskord nii vägeva kunstilaksu anda. Tõeline industriaalgootika! Suurejooneliste massistseenidega mastaapset vaatemängu ei riku ka tummfilmile omane ülevõimendatud miimika. „Metropolis“ oli nii visioonilt kui vormiliselt teostuselt sedavõrd tugev, et selle tase jäi teistele ulmefilmidele püüdmatuks pea pooleks sajandiks. Arvatavasti on asi selles, et Fritz Lang ja tema stsenaristist elukaaslane Thea von Harbou ei teadnud omal ajal, et ulme on teisejärguline žanr ja tegidki filmi valmis tões ja vaimus. Mõningaid erandeid arvestamata taandus ulme seejärel aastakümneteks B-filmidesse, küllap hoiatas produtsente ka „Metropolise“ toodetud kahjum, mis viis UFA-stuudio pankroti äärele. Kuid esimene ulmeline suurfilm (ühtlasi ka saksa ekspressionistliku kino viimane pärl) oli sihi tulevikuks ette näidanud. Tuues vaid mõned näited – ilma „Metropoliseta“ poleks meil ilmselt Luc Bessoni „Viiendat elementi“ ega sellist „Blade Runnerit“ nagu tegi Ridley Scott. Žanrikino seisukohalt vaadates  mõjub „Metropolise“ temaatika väga kaasaegselt: siin on düstoopiline suurlinn, kus inimesed on muutumas masinateks ja android, kes astub üles inimese rollis


Ent „Metropolise“ sisuks on ennekõike iidsetele müütidele (ja futuristlikule disainiile) rajatud nägemus inimkonna tulevikust. Hiigellinn Metropolis on taevasse kõrguv moodne Paabel. Selle õitsengu allikaks on aga maapõues peituvad masinad, mida orjadena teenib töölisklass. Seevastu koorekiht täidab ülalinnas oma päevi tõeliste aarialaste kombel kehakultuuri harrastades või siis dekadentlikele lõbudele andudes. Visiooni sellisest kaksiklinnast sai Lang Manhattani peegelpilti vaadates, idee inimkonna kahestumisest on pärit mõistagi Herbert Wellsilt.


Metropolise isanda Frederseni poeg Freder (Gustav Fröhlich) märkab töölisneidu Mariat (Brigitte Helm) ja armub temasse. Püüdes leida tütarlast maa-alusest metropolist kogeb eluvõõras Freder prints Siddhartha kombel esmakordselt inimlikke kannatusi ja saab seeläbi valgustatud. Freder leiab Maria katakombidest, kus too jutlustab töölistele inimeste võrdsusest ja teineteisemõistmisest. „Aju ja käte vahendajaks peab olema süda“, räägib ta. Maria tunnebki Frederis ära oodatud messia, vahemehe linna töökäte ja ajutrusti vahel.



Taastärganud usus näeb aga ohtu Frederi isa, linna valitseja Joh Fredersen (Alfred Abel), kes otsib asjas abi leiutaja Rotwangilt (Rudolf Klein-Rogge). Hull leiutaja, õigemini alkeemik Rotwang on oma gootilikus urkas teinud valmis mehaanilise inimese. Et diskrediteerida Maria üritust, muudab kuri geenius androidi neiu teisikuks, kes asub sedamaid segadust külvama. Paabeli hoorana kütab robot üles madalaid kirgi, Antikristusena toob linnale kaela viimsepäeva. Puhkeb mäss ja vallandub veeuputus (rohkelt on filmis kasutatud piibliallegooriaid). Loo lõpp on siiski lootusrikas – pealtnäha vastuolulised inimrühmad mõistavad ühist eesmärki ja lepivad ära.


Vaadates, kui pessimistlikult Fritz Lang mässavaid rahvamasse kujutab, tuleb silme ette teinegi omaaegne suurfilm - D.W. Griffithi „Sallimatus“ (1916). Mõlemad filmid järgivad ka sama juhtmõtet: tuleb kuulata südame häält, olgu aeg kuitahes julm ja keeruline.