Vihmamees:
õigus elada omaenda maailmas
«Vihmamees»/«Rain
Man». Režissöör: Barry Levinson, helilooja Hans Zimmer, peaosades: Dustin Hoffman
ja Tom Cruise. United Artists. USA 1988.
Batmanid ja
Rain Man
Aastakümneid
on Hollywoodi produktsiooni seas olnud kindel koht koomiksilaadsetel filmidel,
kus kangelase nimeks on Super-, Spider-, Flash-, või siis Batman. Nüüd, kus
Eestigi filmiturg on üle ujutatud
peamiselt teismeliste maitsele sihitud kommertsfilmidega, on alati värskendav
elamus vaadata mõnd kinosaali eksinud väärtfilmi. Nagu näiteks Barry Levinsoni
lavastatud 1988. a. USA tippfilmi «Rain Man», mida saigi alates 18. jaanuarist vaadata
mänguautomaatide lõgina saatel kinos «Athena».
Filmi nö
nimiosa, autistlikku meest kehastanud Dustin Hoffmanile oli see 22. filmiroll
ning tõi ka staarile Oscari. Seda osatäitmist peab Hoffman oma 80ndate lõpu lemmikprojektiks,
mille käigus sukeldus ta isiklikult autistide ellu (intervjuust ajakirjale
«VOX» 1992). Raymondi roll «Vihmamehes» on
vaatajale kindlasti samavõrd rabavalt üllatuslik, kui Dorothy S. Pollacki
«Tootsie's» või nüüd kapten Hook S. Spielbergi filmis «Hook». Teist peaosalist,
Raymondi venda Charles Babbittit mänginud Torn Cruise oli 1988. alles teel oma
praegusele hüperedule.
Minu jaoks oli
«Vihmamehe» põhisisuks kahe maailma lähenemine ja põrkumine. Tinglikult annab
neid edasi sõnapaar
autod ja
autism
Charles Babbitt
töötab sportautosid müüvas ettevõttes. Torn Cruise on oma osa välja mänginud
praktiliselt meelestatud, pisut urbanistlikult neurootilise inimesena. Kuigi
sellist tüüpi kohtab ameerika filmides sageli, pole ta siin stamp, pigem
tegelane otse elust. Charles asub kohe tegutsema, olles kuulda saanud, et isa
on ta oma testamendis ilma jätnud 3 miljonist, pärandades vaid vana auto.
Julgen siinkohal väita, et paljudes ameerika filmides on tõusnud auto
tegelaskuju kõrgusele – olgu selleks Cadillac või Thunderbird, seekord Buick'i 1947. a. haruldane mudel. See auto
loobki esimese kontakti Charlesi ja tema seniteadmata venna Raymondi (Hoffman)
vahel. Auto seob neid samamoodi nagu mälestus isast endastki.
Raimond (Ray)
kannatab psüühilise hälbe, autismi all. Ta on endassesulgunud ja tegutseb välisilma
eirates üksnes endasiseste aistingute järgi. Ray elab omaenda maailmas, nagu
ütleb filmis ta hooldaja dr. Bruner (Gerard R. Molen). Et saada venna hooldajana
päranduse endale, viib Charles Ray varjupaigast kaasa. Siin käivitubki filmi
süžeeline dünaamika. Pöördeliseks stseeniks on Ray suundumine suurde
(täiskasvanute) maailma - autosõit üle kõmiseva terassilla. See on otsekui (taas)sünnivalu.
Sydney Pollacki filmis «Bobby Deerfield» (nagu ka selle aluseks olevas Remarque´i
romaanis) on samaväärne kujund raudteetunnel.
«Kuhu sa
teel oled, Ameerika, oma särava autoga öhe kihutades?» (Jack Kerouac «Teel»)
«Vihmamehe»
põhiosaks saabki pidev teelolek, odüsseia. Mitmed episoodid vendadevahelistest suhetest, aga
ka linateos tervikuna omab paralleele Wim Wendersi filmiga «Paris.Texas.» Eks
mõlema filmi aineks ole inimsuhete psüühiline analüüs ameerika kiirtee-ühiskonnas.
Ameerika uuemas mütoloogias sümboliseerib maantee põgenemist, püüdu
füüsilisesse või vaimsesse vabadusse (eriti oluline beatnike loomingus). Kuid «Vihmamehes»
on liikumisel teine sisu - Charles on hirmul pideva hilinemise ja ajakadudepärast
ning Ray'd frustreerib äralõigatus tavapärasest tegevusest turvalises ümbruses.
Tema meelest on ringikihutamine absurdne.
Barry Levinsoni
filmi ei tohiks võtta komöödiana, millena on teda küll välja pakutud. Kuigi «Vihmamehes»
esineb koomilisi situatsioone (mis tekivad Ray kummalise loogika või ta
fenomenaalse mälu tõttu) ning ka veidi sooja huumorit, asetseb filmi telg
siiski mujal. Ei ole tegu ka järjekordse «maanteesaagaga», millel seekord veidrad
lisandid. Arvan, et «Vihmamehe» saab žanrilt paigutada psühholoogilise draama
laia mõiste alla. Filmi põhiprobleemi võib sõnastada järgmiselt: kas Charlesil oli
õigus tuua Ray oma maailma, kiirteede ja terase, neooni ja raha maailma? Kas
tal oli õigus venda ilma jätta tema enda veidra loogikaga kooskõlas olevast
keskkonnast? Mida pakkus Ray'le välisilm? Filmi finaalis ei suuda ta teha iseseisvat
otsust oma tuleviku kohta. Ray loogika ei saa teda enam aidata, sest see on segi
paisatud. Välisilmas on ta kogenud paljutki uut, uusi tõdesid, võibolla isegi
armastust (Iris ja Susanna). Korraks oli isegi tekkimas lähedasem mõistmine vennaga
(stseen vannitoas, kus Ray meenutab oma lahkumist kodust ning koguni teatavaid ühiseid
mälestusi). Kuid sügavam sõprus jääb tulemata Charlie kodust võõrandumise tõttu.
Tema maailma ei saa enam tekkida kohta venna jaoks. Ka Charlie ärimaailmas
tekkinud elustiili ei saa pidada täiesti normaalseks, seda vähem on tal õigust
otsustada teiste saatuse üle.
 |
| Valeria Golino Susanna osas |
Võib teha ühe
oletuse. Võibolla polegi filmis näidatud kiirteel kihutaja ja autist sugugi otseselt
võetavad tegelaskujud. Ehk sümboliseerivad nad hoopis kaht erinevat elustiili, meelelaadi?
Ehk koguni erinevaid kultuure? Ja siit järeldus: õigus elada omaenda maailmas
peab olema elementaarne inimõigus.
