Alljärgnev arvustus on
esmakordselt ilmunud ajalehes „Kostabi“ (nr 5/1993).
Kihutajad hämus
There's a killer on the road
His brain is squirmin' like a toad
Take a long holiday
Let your children play
If ya give this man a ride
Sweet memory will die
Killer on the road, yeah
His brain is squirmin' like a toad
Take a long holiday
Let your children play
If ya give this man a ride
Sweet memory will die
Killer on the road, yeah
The Doors "Riders On The Storm“
"II
Capitano". Režissöör: Jan Troell, stsenaarium: Per Olov Enquist,
peaosades: Antti Reini (Jari) ja Maria Heiskanen (Minna), Rootsi 1991. 1992. a.
Berliini filmifestivalil Hõbekaru parimale
režissöörile.
Aastail 1988 toimus ühel Põhja-Rootsi surnuaial veretöö kolme süütu
ohvriga. 3 aastat hiljem valmis kahel maailmanimega rootslasel - draamakirjanik
Per Olov Enquistil ja filmirežissöör Jan Troellil - selle sündmuse alusel film.
Filmis "II Capitano", mis püüab motiveerida mõrvarite käitumist, on story esitatud dokumentalistlikus laadis
(filmis on olulisel kohal kaadritagused vestlused Minna ja uurija/psühholoogi vahel).
Otsest psühhologismi filmist siiski ei leia, tegelaste hingeelu avatakse süžee
arenedes.
Lähenedes teemale põhjamaiselt, on Enquist ja Troell vältinud oma
filmis ootuspärast naturalismi. "II Capitano" pole film, mis viib
välja noorte kurjategijate õigustamiseni (vastupidiseks näiteks võib tuua
klassikalise gängsteridraama "Bonnie and Clyde"). "II Capitano"
põhisõnum on hoiatav.
Desperaado
Jari, kes laseb end II Capitanoks hüüda, on teataval määral maniakaalne
tüüp. Tema isiksuse arengu selles suunas on põhjustanud nii kooliaegsed
üleelamised (mida filmis üsnagi šabloonselt näidatud) kui ka muud tegurid. Ta
indiviidi on vorminud anarhistlik mõtteviis ja massikultuuris sisalduv
vägivald. Vägivalla veetlus on suurim. Vägivald, nagu vabaduseideegi on selgrooks suuremale osale
rockkultuurist, mille kandjaks Jari on.
Rocki ja vägivalla ühtekuuluvus on filmis toodud välja küllalt
konkreetselt - ühes episoodis näitab taustal olev televiisor laval tulistavat
Sid Vicious'i (kaadrid filmist "The Great Rock´n´Roll Swindle").
Teadupoolest tappis Sex Pisolsi legendaarne bassist oma sõbratari,
hiljem ka enda. Ühest majadest, millesse Jari oma teekonnal sisse murrab, leiab
ta jahipüssi. Kuid kuni mõrvahetkeni kujutab relv tema käes põhiliselt vaid
fetišistlikku lelu.
Kõikvõimalikes ameerikalikes põnevusfilmides ja ka rockitekstides kohtame
tihti meest, kes ei kohku tagasi millegi ees ning kel pole enam midagi kaotada –
desperaadot. Selle rolli on enda eluks laenanud ka Jari. Sellisena on ta
hirmuäratav oma ühiskonnakaaslastele, kuid ta kannab ka endas hirmu. Jari
kuritegu - rootsi perekonna tapmine - on samuti seotud hirmuga. Ühel hetkel
jõuab ta äratundmisele, et ta ei tohi enam põgeneda. Ta kardab kooliaegse alanduse
kordumist, mis viiks ta enesehinnangu lõplikku langusesse. Olles nüüd, relva
läbi võimsam, maksab ta ühiskonnale kätte oma mineviku eest.
Sõdur või
kapten?
Peale kuritegu käitub Jari endiselt külmavereliselt. Vägivallajoobumus ning
teadmine, et ta on talitanud oma iidolite vääriliselt, ei lase tal kogu tõde
enda jaoks teadvustada. Ta on enesekindel nagu loom, kes ei tunne süüd (Jari
repliik: "Mõnikord ma tunnen, et ma olen ise ka loom"). Ka põgenemisel
politsei eest näivad Jari ja Minna metsloomadena, kellele peetakse ajujahti.
Filmijutustus on esitatud naise (Minna) silmade läbi. Minna on Jarile
täielikuks vastandiks - ta pärineb ilmselt hästikindlustatud ühiskonnakihist,
omab stabiilset närvikava ning tal on kindel ettekujutus oma elu rahulikust ülesehitamisest.
Erinevalt Jarist tal on mida mängu panna, mida kaotada. Jari murrab äkiliselt
sisse Minna maailma ja lööb segi ta senise elulaadi. Ta on destruktiivne jõud,
mis tungib võõrasse ellu.
Olles kord juba mehega kaasa läinud, ei suuda Minna enam sidet purustada.
Valitsevaks pooleks on siin mõistagi II Capitano, kes deklareerib: "Mina
olen kapten ja sina minu sõdur, aga mitte vastupidi." Filmis jäi
selgusetuks, miks nõustus Minna selle alandava suhtega. Kas peitus selles
alateadlik tahe alluda tugevamale, vahekorra põnev uudsus (arvestades
feminiseerunud Põhja-Euroopat), või lihtsalt naiselik kavalus?
Esialgu pakub kooselu II Capitanoga Minnale põnevaid kogemusi, alternatiivi
senisele elurutiinile, kuid peagi soovib ta naasta oma senise elulaadi juurde. Kuid saatuslikule
reisile, mille sihiks Amsterdam, läheb ta Järiga kaasa nagu nende esimesel
kohtumiselgi. Minnale jääb küll arusaamatuks sõidu eesmärk, kuid jälle allub ta
II Capitano käsule. Olles piisavalt naiselik ja alalhoidlik nõuab ta siiski alatihti
tagasipöördumist. Pidev teelolek varastatud autoga tekitab kasvavat pinget. Ka
noortevaheline armastus, mis on küll tulvil tugevat kirge, mitte aga hellust,
ei lahenda pinget, vaid suurendab seda veelgi.
Filmi autoritele on üheks oluliseks küsimuseks, milline oli Minna osa
tragöödias. Kas oli ta ohver nagu mõrvatudki või II Capitano kaassüüdlane?
Otseselt võttes polnud ta küll süüdi toimepandud mõrvades, kuid ta ei suutnud
neid ka ära hoida. Filmi lõpuosas ütleb Jari, et kapteni ja sõduri rollid on vahetunud.
Kas on ta tajunud tüdruku teatavat vaimset üleolekut, mis halvas mehe
eneseusalduse ja teadvuse kontrolli? Kas ei aimu ka sellest filmist
strindberglikult komplitseeritud mehe-naise suhet?
No brave new
world
II Capitano ihaluseks oli sõita Amsterdami, hipide ja vabaduse linna, et
sealt iial enam mitte naasta. Kuid jõudes Rootsi, kaotab eesmärk jõuda
"tõotatud linna" oma tähtsuse, palveretk muutub sihituks kihutamiseks
mööda hommiku-udus Põhja-Rootsi maanteid, kuni kuritöö sulgeb lõplikult valiku.
Vägivald hävitab vabaduse, mitte ei loo seda, nagu kohane wildwestlikule müüdile.
Kokkuvõttes: lugu ühest nurjunud väljapääsupüüdest. Mõttetud mõrvad, mis
lõid veritseva haava Rootsi turvaühiskonda ja teiselt poolt ameerikaliku vabaduseillusiooni
purunemine Põhja-Euroopa reaalsuses.