Il Capitano (Jan Troell, 1991)

Alljärgnev arvustus on esmakordselt ilmunud ajalehes „Kostabi“ (nr 5/1993).

Kihutajad hämus

There's a killer on the road
His brain is squirmin' like a toad
Take a long holiday
Let your children play
If ya give this man a ride
Sweet memory will die
Killer on the road, yeah

The Doors "Riders On The Storm“

"II Capitano". Režissöör: Jan Troell, stsenaarium: Per Olov Enquist, peaosades: Antti Reini (Jari) ja Maria Heiskanen (Minna), Rootsi 1991. 1992. a. Berliini filmifestivalil Hõbekaru parimale

režissöörile.

Aastail 1988 toimus ühel Põhja-Rootsi surnuaial veretöö kolme süütu ohvriga. 3 aastat hiljem valmis kahel maailmanimega rootslasel - draamakirjanik Per Olov Enquistil ja filmirežissöör Jan Troellil - selle sündmuse alusel film. Filmis "II Capitano", mis püüab motiveerida mõrvarite käitumist, on story esitatud dokumentalistlikus laadis (filmis on olulisel kohal kaadritagused vestlused Minna ja uurija/psühholoogi vahel). Otsest psühhologismi filmist siiski ei leia, tegelaste hingeelu avatakse süžee arenedes. 

Lähenedes teemale põhjamaiselt, on Enquist ja Troell vältinud oma filmis ootuspärast naturalismi. "II Capitano" pole film, mis viib välja noorte kurjategijate õigustamiseni (vastupidiseks näiteks võib tuua klassikalise gängsteridraama "Bonnie and Clyde"). "II Capitano" põhisõnum on hoiatav.

Desperaado

Jari, kes laseb end II Capitanoks hüüda, on teataval määral maniakaalne tüüp. Tema isiksuse arengu selles suunas on põhjustanud nii kooliaegsed üleelamised (mida filmis üsnagi šabloonselt näidatud) kui ka muud tegurid. Ta indiviidi on vorminud anarhistlik mõtteviis ja massikultuuris sisalduv vägivald. Vägivalla veetlus on suurim. Vägivald, nagu  vabaduseideegi on selgrooks suuremale osale rockkultuurist, mille kandjaks Jari on.

Rocki ja vägivalla ühtekuuluvus on filmis toodud välja küllalt konkreetselt - ühes episoodis näitab taustal olev televiisor laval tulistavat Sid Vicious'i (kaadrid filmist "The Great Rock´n´Roll Swindle"). Teadupoolest tappis Sex Pisolsi legendaarne bassist oma sõbratari, hiljem ka enda. Ühest majadest, millesse Jari oma teekonnal sisse murrab, leiab ta jahipüssi. Kuid kuni mõrvahetkeni kujutab relv tema käes põhiliselt vaid fetišistlikku lelu.

Kõikvõimalikes ameerikalikes põnevusfilmides ja ka rockitekstides kohtame tihti meest, kes ei kohku tagasi millegi ees ning kel pole enam midagi kaotada – desperaadot. Selle rolli on enda eluks laenanud ka Jari. Sellisena on ta hirmuäratav oma ühiskonnakaaslastele, kuid ta kannab ka endas hirmu. Jari kuritegu - rootsi perekonna tapmine - on samuti seotud hirmuga. Ühel hetkel jõuab ta äratundmisele, et ta ei tohi enam põgeneda. Ta kardab kooliaegse alanduse kordumist, mis viiks ta enesehinnangu lõplikku langusesse. Olles nüüd, relva läbi võimsam, maksab ta ühiskonnale kätte oma mineviku eest.

Sõdur või kapten?

Peale kuritegu käitub Jari endiselt külmavereliselt. Vägivallajoobumus ning teadmine, et ta on talitanud oma iidolite vääriliselt, ei lase tal kogu tõde enda jaoks teadvustada. Ta on enesekindel nagu loom, kes ei tunne süüd (Jari repliik: "Mõnikord ma tunnen, et ma olen ise ka loom"). Ka põgenemisel politsei eest näivad Jari ja Minna metsloomadena, kellele peetakse ajujahti.

Filmijutustus on esitatud naise (Minna) silmade läbi. Minna on Jarile täielikuks vastandiks - ta pärineb ilmselt hästikindlustatud ühiskonnakihist, omab stabiilset närvikava ning tal on kindel ettekujutus oma elu rahulikust ülesehitamisest. Erinevalt Jarist tal on mida mängu panna, mida kaotada. Jari murrab äkiliselt sisse Minna maailma ja lööb segi ta senise elulaadi. Ta on destruktiivne jõud, mis tungib võõrasse ellu.

Olles kord juba mehega kaasa läinud, ei suuda Minna enam sidet purustada. Valitsevaks pooleks on siin mõistagi II Capitano, kes deklareerib: "Mina olen kapten ja sina minu sõdur, aga mitte vastupidi." Filmis jäi selgusetuks, miks nõustus Minna selle alandava suhtega. Kas peitus selles alateadlik tahe alluda tugevamale, vahekorra põnev uudsus (arvestades feminiseerunud Põhja-Euroopat), või lihtsalt naiselik kavalus?

Esialgu pakub kooselu II Capitanoga Minnale põnevaid kogemusi, alternatiivi senisele elurutiinile, kuid peagi soovib ta naasta oma senise elulaadi juurde. Kuid saatuslikule reisile, mille sihiks Amsterdam, läheb ta Järiga kaasa nagu nende esimesel kohtumiselgi. Minnale jääb küll arusaamatuks sõidu eesmärk, kuid jälle allub ta II Capitano käsule. Olles piisavalt naiselik ja alalhoidlik nõuab ta siiski alatihti tagasipöördumist. Pidev teelolek varastatud autoga tekitab kasvavat pinget. Ka noortevaheline armastus, mis on küll tulvil tugevat kirge, mitte aga hellust, ei lahenda pinget, vaid suurendab seda veelgi.

Filmi autoritele on üheks oluliseks küsimuseks, milline oli Minna osa tragöödias. Kas oli ta ohver nagu mõrvatudki või II Capitano kaassüüdlane? Otseselt võttes polnud ta küll süüdi toimepandud mõrvades, kuid ta ei suutnud neid ka ära hoida. Filmi lõpuosas ütleb Jari, et kapteni ja sõduri rollid on vahetunud. Kas on ta tajunud tüdruku teatavat vaimset üleolekut, mis halvas mehe eneseusalduse ja teadvuse kontrolli? Kas ei aimu ka sellest filmist strindberglikult komplitseeritud mehe-naise suhet?

No brave new world

II Capitano ihaluseks oli sõita Amsterdami, hipide ja vabaduse linna, et sealt iial enam mitte naasta. Kuid jõudes Rootsi, kaotab eesmärk jõuda "tõotatud linna" oma tähtsuse, palveretk muutub sihituks kihutamiseks mööda hommiku-udus Põhja-Rootsi maanteid, kuni kuritöö sulgeb lõplikult valiku. Vägivald hävitab vabaduse, mitte ei loo seda, nagu kohane wildwestlikule müüdile.

Kokkuvõttes: lugu ühest nurjunud väljapääsupüüdest. Mõttetud mõrvad, mis lõid veritseva haava Rootsi turvaühiskonda ja teiselt poolt ameerikaliku vabaduseillusiooni purunemine Põhja-Euroopa reaalsuses.

Rain Man (Barry Levinson, 1988)

Alljärgnev arvustus on esmakordselt ilmunud ajalehes „Kostabi“ (nr 2/1993).

Vihmamees: õigus elada omaenda maailmas

«Vihmamees»/«Rain Man». Režissöör: Barry Levinson, helilooja Hans Zimmer, peaosades: Dustin Hoffman ja Tom Cruise. United Artists. USA 1988.

Batmanid ja Rain Man

Aastakümneid on Hollywoodi produktsiooni seas olnud kindel koht koomiksilaadsetel filmidel, kus kangelase nimeks on Super-, Spider-, Flash-, või siis Batman. Nüüd, kus Eestigi filmiturg  on üle ujutatud peamiselt teismeliste maitsele sihitud kommertsfilmidega, on alati värskendav elamus vaadata mõnd kinosaali eksinud väärtfilmi. Nagu näiteks Barry Levinsoni lavastatud 1988. a. USA tippfilmi «Rain Man», mida saigi alates 18. jaanuarist vaadata mänguautomaatide lõgina saatel kinos «Athena».

Filmi nö nimiosa, autistlikku meest kehastanud Dustin Hoffmanile oli see 22. filmiroll ning tõi ka staarile Oscari. Seda osatäitmist peab Hoffman oma 80ndate lõpu lemmikprojektiks, mille käigus sukeldus ta isiklikult autistide ellu (intervjuust ajakirjale «VOX» 1992). Raymondi roll  «Vihmamehes» on vaatajale kindlasti samavõrd rabavalt üllatuslik, kui Dorothy S. Pollacki «Tootsie's» või nüüd kapten Hook S. Spielbergi filmis «Hook». Teist peaosalist, Raymondi venda Charles Babbittit mänginud Torn Cruise oli 1988. alles teel oma praegusele hüperedule.

Minu jaoks oli «Vihmamehe» põhisisuks kahe maailma lähenemine ja põrkumine. Tinglikult annab neid edasi sõnapaar

autod ja autism

Charles Babbitt töötab sportautosid müüvas ettevõttes. Torn Cruise on oma osa välja mänginud praktiliselt meelestatud, pisut urbanistlikult neurootilise inimesena. Kuigi sellist tüüpi kohtab ameerika filmides sageli, pole ta siin stamp, pigem tegelane otse elust. Charles asub kohe tegutsema, olles kuulda saanud, et isa on ta oma testamendis ilma jätnud 3 miljonist, pärandades vaid vana auto. Julgen siinkohal väita, et paljudes ameerika filmides on tõusnud auto tegelaskuju kõrgusele – olgu selleks Cadillac või Thunderbird, seekord Buick'i 1947. a. haruldane mudel. See auto loobki esimese kontakti Charlesi ja tema seniteadmata venna Raymondi (Hoffman) vahel. Auto seob neid samamoodi nagu mälestus isast endastki.

Raimond (Ray) kannatab psüühilise hälbe, autismi all. Ta on endassesulgunud ja tegutseb välisilma eirates üksnes endasiseste aistingute järgi. Ray elab omaenda maailmas, nagu ütleb filmis ta hooldaja dr. Bruner (Gerard R. Molen). Et saada venna hooldajana päranduse endale, viib Charles Ray varjupaigast kaasa. Siin käivitubki filmi süžeeline dünaamika. Pöördeliseks stseeniks on Ray suundumine suurde (täiskasvanute) maailma - autosõit üle kõmiseva terassilla. See on otsekui (taas)sünnivalu. Sydney Pollacki filmis «Bobby Deerfield» (nagu ka selle aluseks olevas Remarque´i romaanis) on samaväärne kujund raudteetunnel.

«Kuhu sa teel oled, Ameerika, oma särava autoga öhe kihutades?» (Jack Kerouac «Teel»)

«Vihmamehe» põhiosaks saabki pidev teelolek, odüsseia. Mitmed episoodid vendadevahelistest suhetest, aga ka linateos tervikuna omab paralleele Wim Wendersi filmiga «Paris.Texas.» Eks mõlema filmi aineks ole inimsuhete psüühiline analüüs ameerika kiirtee-ühiskonnas. Ameerika uuemas mütoloogias sümboliseerib maantee põgenemist, püüdu füüsilisesse või vaimsesse vabadusse (eriti oluline beatnike loomingus). Kuid «Vihmamehes» on liikumisel teine sisu - Charles on hirmul pideva hilinemise ja ajakadudepärast ning Ray'd frustreerib äralõigatus tavapärasest tegevusest turvalises ümbruses. Tema meelest on ringikihutamine absurdne.

Barry Levinsoni filmi ei tohiks võtta komöödiana, millena on teda küll välja pakutud. Kuigi «Vihmamehes» esineb koomilisi situatsioone (mis tekivad Ray kummalise loogika või ta fenomenaalse mälu tõttu) ning ka veidi sooja huumorit, asetseb filmi telg siiski mujal. Ei ole tegu ka järjekordse «maanteesaagaga», millel seekord veidrad lisandid. Arvan, et «Vihmamehe» saab žanrilt paigutada psühholoogilise draama laia mõiste alla. Filmi põhiprobleemi võib sõnastada järgmiselt: kas Charlesil oli õigus tuua Ray oma maailma, kiirteede ja terase, neooni ja raha maailma? Kas tal oli õigus venda ilma jätta tema enda veidra loogikaga kooskõlas olevast keskkonnast? Mida pakkus Ray'le välisilm? Filmi finaalis ei suuda ta teha iseseisvat otsust oma tuleviku kohta. Ray loogika ei saa teda enam aidata, sest see on segi paisatud. Välisilmas on ta kogenud paljutki uut, uusi tõdesid, võibolla isegi armastust (Iris ja Susanna). Korraks oli isegi tekkimas lähedasem mõistmine vennaga (stseen vannitoas, kus Ray meenutab oma lahkumist kodust ning koguni teatavaid ühiseid mälestusi). Kuid sügavam sõprus jääb tulemata Charlie kodust võõrandumise tõttu. Tema maailma ei saa enam tekkida kohta venna jaoks. Ka Charlie ärimaailmas tekkinud elustiili ei saa pidada täiesti normaalseks, seda vähem on tal õigust otsustada teiste saatuse üle.

Valeria Golino Susanna osas

Võib teha ühe oletuse. Võibolla polegi filmis näidatud kiirteel kihutaja ja autist sugugi otseselt võetavad tegelaskujud. Ehk sümboliseerivad nad hoopis kaht erinevat elustiili, meelelaadi? Ehk koguni erinevaid kultuure? Ja siit järeldus: õigus elada omaenda maailmas peab olema elementaarne inimõigus.