Wednesday, August 10, 2011

Origin: Spirits of the Past / Gin-iro no kami no Agito (Keiichi Sugiyama, 2006)

Iga päev pole pühapäev ega iga mägi veel Fujiyama. Keskpärasuse eest pole meist keegi kaitstud.

Paar aastat tagasi äratas filmiportaalides surfates mu tähelepanu uudis jaapani anime „Origin: Spirits of the Past“ kohta. Vahepeal see huvi ununes – kuni käesoleva suveni, mil õnnestus film juhuslikult omandada. „Päritolu: minevikuhinged“ (nagu võiks filmi pealkirja eesti keelde tõlkida, ehkki originaalis on hoopis „Hallipäine Agito“) on ulmeanime, kus jaapanipärase tundlikkusega on rõhutatud ökoteemat. Loo tegevus toimub katastroofijärgsel Maal, märksõnadeks ohtlik mets, loodusega arvestav rahumeelne kogukond ja selle vastandiks olev agressiivne militaartsivilisatsioon. Tundub tuttav? Muidugi – Hayao Miyazaki klassikalisest „Tuulte oru Nausikaast“ (1984). Ent mida on siis seekord uut tõusva päikese all?


„Minevikuhingede" tegevus leiab aset 300 aasta pärast tulevikus. Selleks ajaks on Kuu pinna all asuvates katsebaasides üritatud kasvatada mingit Sosnovski karuputke, mis aga ootamatult teadvuse on omandanud. Selle trifiidi vohamine on põhjustanud Kuu lagunemise ning taime eosed on sattunud Maale, põhjustades siingi ökokatastroofi. Nüüd on siin võimust võtnud kollektiivselt mõtlev mets, mida asustavad druiidideks hüütavad puumehed, kõrvuti druiididega võib kohata ka drüaade (puunümfe). Metsa käes on aga magevee monopol.




Laane serval asub Neutraalne Linn, mille asukad püüavad botaanilise diktaatoriga rahujalal püsida, ühtlasi elab linn metsaga teatavas sümbioosis. Kuid teispool linna asub kõrbe taga sõjakas Ragna riik – totaalne kindlus ja sõjatehas – mis ei oota looduselt armuande, vaid võtab neid ise võimuka käega. Siis niisugune orgaanilise ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni vastandamine.




Ühel päeval läheb Linna noor stalker Agito metsaalusest tiigist vett tooma. Ennäe – vee alt leiab ta minevikust pärit tehnorajatise, kus krüokookonites külmutatud inimesed. Nad on kõik surnud, peale tütarlaps Toola, kelle toibumine ei võtagi kaua aega. Agito toob tüdruku linna (õigemini külasse), mille peamiseks hoonestuselemendiks on üksikud karkassideni paljastunud kõrghooned. Toola tutvub kogukonna elukorraldusega ja on kohalikele igati abiks. Ent üsna varsti hakkab ta oma nuti-kaelavõru abil välisilmaga ühendust otsima, mis toob kohale Shumacki. Shumack on küll Ragna armee ohvitser, kuid tegelikult Toola kaasaegne s.t samuti „külmkapist“ pärit. Koos suunduvad nad Ragnasse, mille kujutamine on filmi üks meeldejäävamaid osi (põnevad on ka paralleelsetel rööbasteedel liikuvad katamaraanrongid).








Agito veenab küll tüdrukut metsa poole jääma, kuid abi sest eimiskit. Metsa läheb ta ise, tarkust omandama. Druiididelt saab ta üleloomuliku „rohelise“ väe, hõbehalli juuksevärvuse ja gayklubile kohase riietuse. Nii ta järgnebki Toolale. Järgmise käigu teeb Shumack, reetes Ragna huvid ja asudes ellu viima plaani, mis peab taastama looduse tasakaalu nagu see oli kolm sajandit tagasi. Selleks tuleb ohverdada Neutraalne Linn...





No nii. Siiamanni on film enam-vähem hea, lastes aimata veel parema tulekut. Nüüd, kus läheneb dramaatiline lõpplahendus, ootaks midagi tõeliselt võimsat ja ilmutuslikku. Selle asemel aga minnakse kergema vastupanu teed , pakkudes vaatajale üksteise järel klišeesid, mida on juba kümnetes animedes nähtud. Teemaarendus kaotab tõsiduse. Seda kummalisem on lugeda plaadiümbriselt võrdlust Mamoru Oshii „Ghost in the Shell 2: Innocence´iga“! Niivõrd blasfeemilise väitega välja tulnud „kriitik“ ongi vist antud žanris ainult neid kahte filmi näinud. Sugiyama filmile ei anna väga palju sügavust juurde ka võimalikud vihjed jaapani pärimusele Momotarost (virsikust leitud poisist). Vahest annab filmi trafaretsust seletada sellega, et režissöör oli enne selle lavastamist tegelenud vaid telesarjaga „Neon Genesis Evangelion“. Arvan, et kogenum lavastaja oleks antud ainesest sisukama linaloo teinud.

Verdikt: „Origin: Spirits of the Past“ ei paista silma originaalsusega.




Monday, August 1, 2011

Metropolis (Fritz Lang, 1927)

Blogimist on ilus alustada väärika filmi meenutamisega. Sestap teengi käpa valgeks Fritz Langi „Metropolisega“ – seda enam, et mõni aeg tagasi tuli vestluses sõber Metsavanaga kõne alla Kim Newmani vahva lühijutt „Übermensch!“, mis tulvil vaimukaid vihjeid Weimari vabariigi filmikunstile. Olles korduvalt „Metropolist“ näinud, pean seda üheks kõige aegade parimaks (ulme)filmiks. Esmakordselt nägin seda lapsena Mark Soosaare telesaates, kümmekond aastat tagasi võisin aga osa saada vabaõhuseansist Linnaarhiivi õuel, kus tumma linateost hingestasid Villu Veski avangard-improvisatsioonid. Kui aga neil linastustel näidati „Metropolist“ kärbitud kujul, siis nüüd õnnestus ära vaadata 2001. aastal taastatud versioon, mis annab parema ettekujutuse algsest filmist (koos Gottfried Huppertzi sümfoonilise originaalmuusikaga).


Seekordne hinnang? Über! Üllatav on, et nii vana film suutis taaskord nii vägeva kunstilaksu anda. Tõeline industriaalgootika! Suurejooneliste massistseenidega mastaapset vaatemängu ei riku ka tummfilmile omane ülevõimendatud miimika. „Metropolis“ oli nii visioonilt kui vormiliselt teostuselt sedavõrd tugev, et selle tase jäi teistele ulmefilmidele püüdmatuks pea pooleks sajandiks. Arvatavasti on asi selles, et Fritz Lang ja tema stsenaristist elukaaslane Thea von Harbou ei teadnud omal ajal, et ulme on teisejärguline žanr ja tegidki filmi valmis tões ja vaimus. Mõningaid erandeid arvestamata taandus ulme seejärel aastakümneteks B-filmidesse, küllap hoiatas produtsente ka „Metropolise“ toodetud kahjum, mis viis UFA-stuudio pankroti äärele. Kuid esimene ulmeline suurfilm (ühtlasi ka saksa ekspressionistliku kino viimane pärl) oli sihi tulevikuks ette näidanud. Tuues vaid mõned näited – ilma „Metropoliseta“ poleks meil ilmselt Luc Bessoni „Viiendat elementi“ ega sellist „Blade Runnerit“ nagu tegi Ridley Scott. Žanrikino seisukohalt vaadates  mõjub „Metropolise“ temaatika väga kaasaegselt: siin on düstoopiline suurlinn, kus inimesed on muutumas masinateks ja android, kes astub üles inimese rollis


Ent „Metropolise“ sisuks on ennekõike iidsetele müütidele (ja futuristlikule disainiile) rajatud nägemus inimkonna tulevikust. Hiigellinn Metropolis on taevasse kõrguv moodne Paabel. Selle õitsengu allikaks on aga maapõues peituvad masinad, mida orjadena teenib töölisklass. Seevastu koorekiht täidab ülalinnas oma päevi tõeliste aarialaste kombel kehakultuuri harrastades või siis dekadentlikele lõbudele andudes. Visiooni sellisest kaksiklinnast sai Lang Manhattani peegelpilti vaadates, idee inimkonna kahestumisest on pärit mõistagi Herbert Wellsilt.


Metropolise isanda Frederseni poeg Freder (Gustav Fröhlich) märkab töölisneidu Mariat (Brigitte Helm) ja armub temasse. Püüdes leida tütarlast maa-alusest metropolist kogeb eluvõõras Freder prints Siddhartha kombel esmakordselt inimlikke kannatusi ja saab seeläbi valgustatud. Freder leiab Maria katakombidest, kus too jutlustab töölistele inimeste võrdsusest ja teineteisemõistmisest. „Aju ja käte vahendajaks peab olema süda“, räägib ta. Maria tunnebki Frederis ära oodatud messia, vahemehe linna töökäte ja ajutrusti vahel.



Taastärganud usus näeb aga ohtu Frederi isa, linna valitseja Joh Fredersen (Alfred Abel), kes otsib asjas abi leiutaja Rotwangilt (Rudolf Klein-Rogge). Hull leiutaja, õigemini alkeemik Rotwang on oma gootilikus urkas teinud valmis mehaanilise inimese. Et diskrediteerida Maria üritust, muudab kuri geenius androidi neiu teisikuks, kes asub sedamaid segadust külvama. Paabeli hoorana kütab robot üles madalaid kirgi, Antikristusena toob linnale kaela viimsepäeva. Puhkeb mäss ja vallandub veeuputus (rohkelt on filmis kasutatud piibliallegooriaid). Loo lõpp on siiski lootusrikas – pealtnäha vastuolulised inimrühmad mõistavad ühist eesmärki ja lepivad ära.


Vaadates, kui pessimistlikult Fritz Lang mässavaid rahvamasse kujutab, tuleb silme ette teinegi omaaegne suurfilm - D.W. Griffithi „Sallimatus“ (1916). Mõlemad filmid järgivad ka sama juhtmõtet: tuleb kuulata südame häält, olgu aeg kuitahes julm ja keeruline.