Blogimist on ilus alustada väärika filmi meenutamisega. Sestap teengi käpa valgeks Fritz Langi „Metropolisega“ – seda enam, et mõni aeg tagasi tuli vestluses sõber Metsavanaga kõne alla Kim Newmani vahva lühijutt „Übermensch!“, mis tulvil vaimukaid vihjeid Weimari vabariigi filmikunstile. Olles korduvalt „Metropolist“ näinud, pean seda üheks kõige aegade parimaks (ulme)filmiks. Esmakordselt nägin seda lapsena Mark Soosaare telesaates, kümmekond aastat tagasi võisin aga osa saada vabaõhuseansist Linnaarhiivi õuel, kus tumma linateost hingestasid Villu Veski avangard-improvisatsioonid. Kui aga neil linastustel näidati „Metropolist“ kärbitud kujul, siis nüüd õnnestus ära vaadata 2001. aastal taastatud versioon, mis annab parema ettekujutuse algsest filmist (koos Gottfried Huppertzi sümfoonilise originaalmuusikaga).
Seekordne hinnang? Über! Üllatav on, et nii vana film suutis taaskord nii vägeva kunstilaksu anda. Tõeline industriaalgootika! Suurejooneliste massistseenidega mastaapset vaatemängu ei riku ka tummfilmile omane ülevõimendatud miimika. „Metropolis“ oli nii visioonilt kui vormiliselt teostuselt sedavõrd tugev, et selle tase jäi teistele ulmefilmidele püüdmatuks pea pooleks sajandiks. Arvatavasti on asi selles, et Fritz Lang ja tema stsenaristist elukaaslane Thea von Harbou ei teadnud omal ajal, et ulme on teisejärguline žanr ja tegidki filmi valmis tões ja vaimus. Mõningaid erandeid arvestamata taandus ulme seejärel aastakümneteks B-filmidesse, küllap hoiatas produtsente ka „Metropolise“ toodetud kahjum, mis viis UFA-stuudio pankroti äärele. Kuid esimene ulmeline suurfilm (ühtlasi ka saksa ekspressionistliku kino viimane pärl) oli sihi tulevikuks ette näidanud. Tuues vaid mõned näited – ilma „Metropoliseta“ poleks meil ilmselt Luc Bessoni „Viiendat elementi“ ega sellist „Blade Runnerit“ nagu tegi Ridley Scott. Žanrikino seisukohalt vaadates mõjub „Metropolise“ temaatika väga kaasaegselt: siin on düstoopiline suurlinn, kus inimesed on muutumas masinateks ja android, kes astub üles inimese rollis
Ent „Metropolise“ sisuks on ennekõike iidsetele müütidele (ja futuristlikule disainiile) rajatud nägemus inimkonna tulevikust. Hiigellinn Metropolis on taevasse kõrguv moodne Paabel. Selle õitsengu allikaks on aga maapõues peituvad masinad, mida orjadena teenib töölisklass. Seevastu koorekiht täidab ülalinnas oma päevi tõeliste aarialaste kombel kehakultuuri harrastades või siis dekadentlikele lõbudele andudes. Visiooni sellisest kaksiklinnast sai Lang Manhattani peegelpilti vaadates, idee inimkonna kahestumisest on pärit mõistagi Herbert Wellsilt.
Metropolise isanda Frederseni poeg Freder (Gustav Fröhlich) märkab töölisneidu Mariat (Brigitte Helm) ja armub temasse. Püüdes leida tütarlast maa-alusest metropolist kogeb eluvõõras Freder prints Siddhartha kombel esmakordselt inimlikke kannatusi ja saab seeläbi valgustatud. Freder leiab Maria katakombidest, kus too jutlustab töölistele inimeste võrdsusest ja teineteisemõistmisest. „Aju ja käte vahendajaks peab olema süda“, räägib ta. Maria tunnebki Frederis ära oodatud messia, vahemehe linna töökäte ja ajutrusti vahel.
Taastärganud usus näeb aga ohtu Frederi isa, linna valitseja Joh Fredersen (Alfred Abel), kes otsib asjas abi leiutaja Rotwangilt (Rudolf Klein-Rogge). Hull leiutaja, õigemini alkeemik Rotwang on oma gootilikus urkas teinud valmis mehaanilise inimese. Et diskrediteerida Maria üritust, muudab kuri geenius androidi neiu teisikuks, kes asub sedamaid segadust külvama. Paabeli hoorana kütab robot üles madalaid kirgi, Antikristusena toob linnale kaela viimsepäeva. Puhkeb mäss ja vallandub veeuputus (rohkelt on filmis kasutatud piibliallegooriaid). Loo lõpp on siiski lootusrikas – pealtnäha vastuolulised inimrühmad mõistavad ühist eesmärki ja lepivad ära.
Vaadates, kui pessimistlikult Fritz Lang mässavaid rahvamasse kujutab, tuleb silme ette teinegi omaaegne suurfilm - D.W. Griffithi „Sallimatus“ (1916). Mõlemad filmid järgivad ka sama juhtmõtet: tuleb kuulata südame häält, olgu aeg kuitahes julm ja keeruline.
